Piiril

Kunagi varem pole Narva nii südantsoojendav tundunud 🙂
Vene poole formaalsused on täidetud, nüüd ootame sillal, millal eesti maksu- ja tolliamet meid n…..ma hakkab

Huvitav küll, aga toll ei tundnud meie vastu mitte mingit huvi. Ju meil olid lihtsalt niivõrd ausad näod ees 🙂

Kodus!
Esimesed õlled sees, kohe lähen sauna. Eks homme-ülehomme teen pisikese kokkuvõtte…

Kodu paistab!

Eile kimasime N.Novgorodist paarsada kilti edasi ja jäime volga kaldal. Seal oli käsipesula, lasime auto puhtaks nühkida. Arve 5 euri, väga normaalne mu meelest.

Allkorrusel on pesula ja ülakorrusel väga korralikud toad. Kahene dushiga tuba maksis umbes 25 euri.

Mõtlesime, et mida kurat nende kaladega teha, juba päev otsa olid nad kuumas pagassis olnud. Motelli kõrval oli baar, haarasime kalakoti näppu ja jalutasime kööki. Pärast mõningast moosimist olid kokatarid nõus meie kalad ahjus ära küpsetama. Krt, valge viinaga oli hea!

Hommikul kell seitse startisime ja õhtuks jõudsime Piiterist umbes paarisaja kilomeetri kaugusele Pikalovassa, kust leidsime mõistliku hinnaga gostinitsa.
Homme õhtuks tahaks koju jõuda. Oldud kah juba… 🙂

Auto ümber käib juba tund aega pidev sagimine. Loodetavasti on hommikul kapotil sihik veel alles…

Tatarstanist Nizhny Novgorodi

Eile mõtlesime, et oleme kavalad ja paneme otse Permist Kaasanisse. Kaardi järgi oleks võitnud 150-200km. Kuni Vjatka jõeni oli kõik ilus, aga kui me kell 19.05 jõeni jõudsime, selgus, et silda pole ja viimane praam oli just läinud teele. 5 minuti eest 🙂 Järgmine läheb hommikul kell kuus. Otsustasime sõita järgmise sillani, mis oli umbes 50km kaugusel. Oi raisk, mis tee sinna läks, umbes nagu saku polügonil. Tuleb välja, et LTD on pehmes liivas ja mudas vägagi tegija.
Mitu korda kadus tee lihtsalt ära ja olid vaid rajad põldudel. Lähtusime põhimõttest, et venemaal pole mitte tee, vaid suund. Kuidagi me Vyatskiye Polyanysse jõudsime. Kaardi järgi pole seal ühtki suuremat teed, aga tegelikult on seal uus võimas sild ja edasi läks täiesti normaalne asfalt.
Kuna kell oli palju, otsustasime linna ööbima jääda. Peatänavalt näitaski silt, et kilomeeter vasakule on gostinitsa ja stojanka. Sattusime mingi tsemenditehase õuele ja seal, oh imet, nurga taga oligi täitsa normaalne hotell. Saun ka veel.
Hommikul kell kuus ärkasime ja hakkasime jälle Kaasani poole orienteeruma. Kaart ühtki suuremat teed ei näidanud, geps oli samuti tumm. Isegi venelaste enda Yandex ei osanud meie asukohast midagi arvata.
Järsku sõitis meile kõrvale volkari maastur ja üks vend lehvitas ja tuli ligi. Ütles enda olevat kohalik ettevõtja Garik ja sõitis meil juba mitu kilti taga ja nägi, et oleme eksinud. Garik pakkus välja, et teeme lähedalasuvas kohvikus ühed kohvid ja ta näitab meile õige tee kätte. Temagi tõdes, et neil on vaid suund ja meilevajalikku teed kaardil pole.
Olime veidi kohviku poole sõitnud, kui ühel ristmikul oli kolm mendiautot. Loomulikult meid peeti kinni. Seekord vehkis sauaga kohalik GAI ülem isiklikult. Meil jätkus ülbust talle öelda, et me ei viitsi pabereid otsida, võime sulle niisamagi autost rääkida. Vana arvas, et näidake autot igal juhul, kus ta sellist ikka näeb, aga paberid näidake ka ette. Pull oli vaadata, kui kõigepealt vaatas pealik masina üle, siis alles lubas väiksemad vennad lähemale. Kui ära hakkasime sõitma, siis käratas veel, et vööd pange kinni. Pärast Garikule seletasime, et see oli vist 80 kord, kui mendid autot tahavad näha ja et on juba ära tüüdanud. Garik, oodake, võttis telefoni ja helistas kuni Kaasanini kõikide suuremate külade GAI ülematele, et varsti tulevad tema sõbrad, kes sõidavad vana ameerika antikvariaadiga, ja et neid mitte peatada. Ta pidi siinkandis tuntud mees olema.
Lobisesime, jõime kohvid ära ja hakkasime lahku minema. Garik kinkis meile aromatiseeritud armeenia sigarid, ega meilgi muud üle jäänud, kui tuli istme alt viimane “vanake” välja tuua.
Seepeale vend heldis ja ütles, et tal teine maja siit 30 km kaugusel ja pole mitu päeva selle naise juures käinud ja et ta saadab meid veel.
Kui viimast korda hüvasti jätsime, andis Garik meile oma pagassist kaks vjatka tuura, mis pidi väga hea ja haruldane kala olema. Ütles, et tema sõbra tütrel on pulmad ja ta lasi kohalikel kaluritel nädal aega püüda, et 50 tk kokku saada. Püüdmine pidi käima umbes nii nagu meil püütakse vähki, pannakse surnud siga võrgu peae ja lastakse jõepõhja. Kalad tulevad seda sööma ja tõmmatakse võrguga üles. Nüüd jäi talle 48, täna õhtul on meil kala ja viin. Lahe säga oli, vahetasime kontaktid, mine tea, äkki satub kunagi veel siia kanti…
Aitäh Garik!
Sposiibo Garik!
Varsti on Kaasan ja kui internetiga veab, proovin pilte lisada.
Nüüd juba siinpool volgat, N.Novgorodi 200 km

Viimane praam on läinud teele

Kaardi järgi pidi täitsa ok tee olema 🙂

Lõpuks leitud sild

Selle tehase tagahoovis oli täitsa korralik gostinitsa.

Meie uus sõber tatarstanist Garik

kolhoz BMW 🙂

Kas keegi veel neid jooke mäletab?

Nizhni Novgord. Tänane liikumine on olnud väga vaevaline, trassil on väga palju teetöid ja hullud ummikud. Oleme õppinud kohalike kombel naaglalt vahele trügima. Nii saab kiiremini küll, aga ikkagi oleme edasi saanud ainult 500 kilti.
Paari tunni eest oli mul jälle huvitav kohtumine GAI onudega. Sõidan mina juba tükk aega kolme rekka taga. Ühe koha peal oli pikk sirge mäest alla, siis sild ja pikalt teisele poole üles. Vajutasin siis mõnuga kõigist mööda ja otse loomulikult ootas mäe otsas triibulise sauaga onu. Siin oli kõik selge, kiirus, pidevast joonest üle ja silla peal mööda. Venemaa jaoks täislaks. Ment haaras autost sääduseraamatu kainlasse ja tuli minu minu juurde, endal juba nägu muheles peas.
Küsis, et tead ka mis tegid ja kas videot tahad näha?
Mina vastu, et tean küll, mis tegin, aga ütle ise mis nägid. Võtab siis vana oma ilusate värviliste piltidega raamatu lahti ja näitab mulle piktogramme, mida teha ei tohi, aga mina tegin.
Krt, kohe tuli meelde, et ilmaaegu sai hommikul viimane “vanake” ära antud. Raisk!
Mul polnud muud vastu öelda, et minul sellist ilusat raamatut pole ja seepärast ei teadnud, et valesti tegin. Proovisin nurkasittunud kassi näo ette manada ja ütlesin vabandust.
Seepeale keeras ment tähtsalt lehte, küsis kas ma lugeda oskan ja näitas mis karistus nende trikkide eest on ette nähtud. Oi sa raisk, kas 5000 rutsi trahvi või kaheks kuuks kartsa.
Tegin suured silmad ja ütlesin, et istuda pole aega ja raha ka ei tahaks nagu anda, polegi teist õieti, esimene selline rikkumine ja kas kuidagi muud moodi ei saa?
Ment küsis seepeale, et mis ma sinuga siis teen? Seda küsimust ma ootasingi, ütlesin “ponyat i prostit”. Hakkas naerma ja andestas!
Öelge veel, et mendid on sead ja huumorit ei mõista.
Ma olin pärast vähemalt tund aega väga korralik liikleja. Seisime ummikus 🙂

Jälle Uraalid

Eile õhtul jõudsime Jekaterinburgi. Ilus linn on, siia peaks teinekord veel tulema. Praegu sõitsime lihtsalt keskelt läbi. Ööbima jäime 60 km edasi. Täna paneme Uraalidest üle Permi kaudu Kaasanisse.
Vihma sajab ja hull leitsak on taandunud. Mõnus!

Veidi looduspilte ka vahelduseks. Selliseid valgeid liblikaid on kõik kohad täis. Kohati on maa ja õhk neist lausa valge. Ilus! Esiklaasile jätavad aga rõvedad kollased lärakad, see enam nii ilus ei ole.

McPikk kojameeste lülitit reanimeerimas. Tööle sai!

Jekaterinburg auto aknast vaadatuna.

Kohalik tuuninguäss 🙂

Meie peatuskoht. Muidu igati mugav ja mõnus koht, aga kokk tuleks maha lasta. Üldiselt on venemaal toidud head, aga eilne õhtusöök ei kõlvanud kuhugi, isegi viinaisu ei tulnud. Paneme asjad kokku ja hommikusöögi sööme mõnes teeäärses kohvikus.

Eks ma päva peale täiendan…

Omskist möödas

Eile tegime kõva sõidupäeva ja saime umbes 1100 km kodule lähemale. Õli lekib ikkagi, aga vähem kui enne. Pikk keerab parajasti polte üle.
Meil siin siberis on kuumalaine, sooja on üle kolmekümne kraadi ja õhk on putukatest paks.
Jubedalt on suuri pääsukesesuurusi parme, vastu hommikut täitus tuba sääskede ja värdjalike väikeste moskadega. Kella viie paiku tõusime üles ja paneme edasi, magada nagunii ei saa. Vast on Uraalides parem.
Seekord sõidame Tjumenist Jekaterinburgi ja Permi peale.
Levi on vilets ja pilte lisada ei saa, eks hiljem proovin

Kemerovo

Sergei sõidab oma Camaroga ees

Pikk jälle aktsioonis.

Kurjajuur

Kui Minskis remontisime autot tankiangaaris, siis seekord endises DOSAF lennuväljal

Järgmisel hommikul lõhkenud voolik

Jälle teel

Tjumeni on 160km ja Jekaterinburgi 480km, liigume kodu poole.

Kemerovo

Eile saime siis Kemerovosse. Kohalik usaraua huviline Sergei oli meil vastas. Enne kui mootor jahtuda joudis(kirjutan autopesula kohvikus, sellel klaveril pole meie tapitahti) oli pikal amblik maha voetud ja viga selge. Irkutski sellid olid selle samamoodi hirmsa jou ja vales jarjekorras kinni vaananud. Tulemusek 5cm ulatuses tihend pooleks. Onneks oli mul tihend olemas, ei pidanud hermeetikust ehitama. Uhesonaga, hetkel oli enam ei tilgu. Lasin Irkutskis igaks juhuks vahetada soojenduse lodviku, mis oli paistes ja tundus kahtlane. Tana hommikul lendas see pauguga lohki. Sellid olid paigaldanud tavalise kummivooliku ilma riidetugevdudteta. Normaalne. Tegime karteri tuulutusvooliku luhemaks ja jalle asi korras.

Ohtul kutsus Sergei meid endale kulla. Votsime siis tiba va haljast. Tegime peremehe nii katki, et ta ei suutnud hommikul isegi tere oelda. Perenaisega tegime vaikesed kohvid, nuud peseme auto puhtaks ja jalle teele.

Kui normaalsema levi leian, lisan pilte…

Krasnojarsk

Eile tulime Krasnojarskini ära, ehk 1000 km kodule lähemal. Nüüd on paar päeva paremaid teid ees, üritame ületuhande päevad teha.
Eile oli meeletu õlikulu, umbes 6 liitrit. Tilkus klapikambri kaane vahelt ja vist kusagilt veel. Kaane tagus Pikk sirgeks, katkise tihendi paikas kliimatoru küljest nokitud tatiga ära, nüüd sõidame mõnisada kilti, siis näeb kas jääb tilkumine vähemaks. Vennad olid kaane ikka tõsise jõuga kinni väänanud 🙂
Auto näeb välja nagu “õlitatud välk” :), eile oli palju tolmust ja porist teed, sellele lisaks veel tagant lendav õliudu. Võite ise ette kujutada 🙂

Kui sellisel moel guljaitama kutsutakse, on raske loobuda. Pildil veel kohalik liiklusment ja meie uus venemaa sõber Dima, kes Pikale märgi kinkis. Tundub, et märk töötab. Eile kui mind kinni peeti, vaatas inspektor autosse, nägi armatuuril märki ja küsis ainult kui vana masin ja kuhu teel oleme. Ei tahtnud näha ühtki dokumenti. Umbes samamoodi läks ka mõni aeg hiljem Pikal.

Siin on Raibert juba murdunud ja teel kõrtsitrepist üles.

Prokurörihärra, kes lõpuks väga vinti jäi ja küsis mu käest vähemalt kakskümmend kolm korda, kas ma talle Irkutskisse ja Baikali äärde külla lähen.

Hommikul startisime vara, oli ilus udu.

Õhtuks jõudsime Krasnojarskisse

Hommik

Siit sai tihendi materjali

Töötuba, kuidas valmistada tee peal klapikambri kaane tihendit

Saksa tsiklimees, kes meiega samas motellis ööbis. Vana sõidab täiesti üksi, ilma GPS-ita ja räägib ainult saksa keelt. Kõva vana, respect!

Meie “õlitatud välk”

Õli lahmab välja endiselt. Tuleb kusagilt mootori tagant, ämbliku alt. Katsume jõuda Kemerovosse, seal üks vend ootab meid, kes lubas mingi garaazhi sebida. Eks näis…

Minek! Tegelikult tulemine!

Eile õhtuks veel plokikaasi käes ei olnud. Mis ikka teha, võtsime siis Pikaga suurest murest väikesed napsid, vaatasime autosid ja otsustasime, et läheme hommikul ise kohale.
Teenindusse jõudes, olid kaaned kohal ja vennad toimetamas. Jätsime nad omapäi ja läksime kinno. Kella viieks oli mootor koos ja algas proovimine. Läksime prooviringile ja kilomeetri pärast mootor kees. Lahe! Ikkagi veepump. Ja seda meil kaasas pole, Irkutskis ka kindlalt netu. Kuna väliselt oli pumbaga kõik ok, siis oli selge, et tiivik võlli küljest lahti.
Kuna kell oli juba palju, teeninduse sulgemisaeg lähedal ja meil kindel plaan jeehat panna, siis tegime rahvusvahelise hooldemeeskonna. Poole tunniga oli pump maas ja oh rõõmu, nii võll kui tiivik olid rauast. Jess, Pikk haaras keevituse, siis hullas rällakaga ja TEHTUD! Neli meest kapoti all sai asi poole üheksaks installeeritud.
Kogu see pull läks meile maksma umbes viissada eurorubla, aga kuna taskus oli üle kahe tonni võiduraha, oli see p……i, vähemalt on kolmeaastase Irkutski garantiiga kaaneremont tehtud :). Kutsusin toimetusest Natalya, tegime iiri pubis ühed õlled ja Irkutsk nägi meie tagatulesid. Nüüd istume jälle mustade baaris, õlled ees. Jäime siia ööbima, sest enne Kanskit midagi asjalikku ei ole, sinna aga on oma 700km.

Ah jaa, mõned pildid ka

Selline pilt avanes hommikul kapoti all

Aga mina tean, mis pumbal viga on! Pump on katki!

Pikal sai kõrini, virutas suitsu nurka, tegi töökoja tühjaks ja hakkas ise pealikuks. Pull värk oli veel see, et ega tavalisi vendi meie auto juurde ei lastud. Juhatajad tulid spetsiaalselt kahekesi tööle ja kruvisid ise mutreid. Vahepeal suhtlesid klientidega ja jälle meie auto kallale. Vene hing ja vinged vennad. Aitäh neile.

Siin fototõestus, et mölisemise ja joomise vahel proovis ka Raibert midagi teha.

Homme paneme edasi, õigemini tagasi. Kemerovos ja Novosibirskis sõbrad juba ootavad ja küsivad, kaugel olete. Krt, peaks katsuma sealt vaikselt mööda hiilida, maks juba valutab ja on pudelikujuline.

Mõtlesin, et lõpetan aga vahepeal lendas üks G-mersuga vend kõrtsi ja ütles et ostab me auto nelja milli rutsi eest ära. Krt, kui lahe oli öelda, et see pole müüa 🙂

Eilne õhtu läks jälle pikalt. Istun mina kõrtsilaua taga, kirjutan blogi, Pikk läks autot maja taha viima ja ei tule tagasi. Läksin siis vaatama, maja taga oli väliterass ja seal mingi seltskond joomas. Tuli välja, et kohalikule liiklusmendile oli külla tulnud Irkutskist prokurör ja nüüd guljaali tüdrukutega. Vennad nägid, et oo, lahe auto ja kutsusid meid seltskonda. No istusime siis natuke ja järgmises baaris ka veidi. Prokurörihärra jäi lõpuks nii vinti, et tahtis valimatult tantsida nii naiste kui meestega. Meie temaga parketile muidugi ei läinud. Liiklusment kruttis oma autovõtmete küljest mingi shetooni, andis Pikale ja ütles et kui seda miilitsale näitate, pole tee peal mingeid probleeme. See pidi mentide mingi omavaheline märk olema. Kavatseme seda proovida.
Pikk hoidis eile tagasi ja on täna rool. Minul läks nii nagu alati, aga kõigele vaatamata startisime kell kuus hommikul.

Eimäletaenammitmespäev Irkutskis:)

Nii, tulime just teenindusest. Kaaned on maha võetud ja lähevad lihvimisse, kus tehakse ära klapid ja vahetatakse klapisääre tihendid. Ühesõnaga kaante täisremont. Õhtuks teevad kaaned ära, homme hommikul hakkavad kokku laduma. Eks saab näha…
Meil jälle vaba päev. Vaatame autosid ja tiksume. Tegelt on lahe, kohalikud hoolitsevad meie eest hästi, suhtuvad nagu aukülalistesse, mitte mingeid probleeme. Tulge Siberisse sõbrad!
Käisime turul, mida kõike seal ei ole, osta mida tahad. Kõik on ilus, puhas, müüjad lahked ja viisakad. Tallinna keskturg on Irkutski oma kõrval nagu pommiauk. Venemaareisi ette võttes, ootasime kõva nostalgialaksu, aga kahjuks pole nõukaaegsest venemaast enam kuigi palju järel. Vähemalt linnad ja trassiäärsed suuremad külad on puhtad, poodides on kõike saada, bensukates on puhtad europeldikud, saapajälgi prilllaual pole näha. Kõikjal on pangaautomaadid, moblaleviga pole väga probleeme olnud, kõik on väga ok. Samas ei ole venemaa enam odav maa, hinnad juba võrreldavad meie omadega, eriti restoranid ja majutus. Inturisti hotellis, kus meil oli viis päeva tasuta, tahtsime veel paariks päevaks lihtsa kahese toa võtta, küsiti 5000 rutsi. Pidasime seda kalliks ja üürisime kesklinna uude korrusmajja kahetoalise möbleeritud korteri tohutu suure vannitoaga. Hind 2500 rutsi, normaalne!

Teenindusest saime info, et käib mootori kokku lappamine. Käisime eile vaatamas, vennad teevad tööd korralikult, iga mahakeeratud vidin löödi korralikult läikima, auto ümber oli laotatud mingid vaibad, ei ühtki õlitilka põrandal.
Eks näis, kas saame homme tulema. Tegelt võiks veel siin ka olla, aga viisa hakkab varsti lõppema.

Raibert oma uues Irkutski kodus roosa teki all joomaund magamas 🙂

Turul

Eile õhtul käisime toimetuse naistega saksa õllekas.

Baikal Motorshow pildid

Irkutskis läks Eestil paremini, kui eurovisioonil, saime Retro klassis neljanda koha 🙂

Lahe lõõtsaga taat oli. Meie lasime autost Rammstaini ja taat tõmbas kortsuga vene lugusid vahele. Lõbus.

Ansambel “Vanad Sõbrad”

Raibert autot esitlemas

Selline auto võitis maasturite klassis. Minu jaoks täiesti arusaamatu värk oli kogu see hindamine.

See oli lahe masin. Vana oli GAZ-i ninale kaks GAZEL-i keret külge aretanud. Sees olid pikad pingid nagu bussis. Ütlesid, et käivad sellega kalal ja tundras jahil.

Loomulikult vennastusime tsiklimeestega. Venemaal pidi ainult kümme protsenti tsiklitest arvel olema, see tähendab, et ei mingit ülevaatust ega kindlustust pole. Tasub ettevaatlik olla.

Sellist jama on raske kommenteerida. Taustal muide sajab lund. Kaks päeva varem oli 30 kraadi sooja.

Mongol Tuning. See Mongoolia sell oli oma halli auto musta markeriga kirjuks maalinud. Vinge!

Pikk ja Raibert autot uurimas

Veel ilusaid autosi

Hummerivend oli lahe säga, taga telgis oli korralik elamine, dushi ja peldikuga. Tegime tema pool väikesed stopotshkad ja grillvorstid.

Pikk politseiautot seestpoolt kaemas

Siin läks asi käest ära. Taas.

Asi lõppes niimoodi. Krt, lahedad mendid olid, ma pole kunagi varem miilitsaautos ennast täis joonud 🙂 Õhtul eskorditi meid (tadagi miks 🙂 ) nende autode vahel hotelli parklasse. Mongolid vaatasid, et voobzhe kruto ja kimasid oma riisirakettidega meile järgi, et pilti teha.

Veel autosid

See oli “meie” tüdruk missivalimistel, kes meile kõige enam meeldis. Aga et olime shüriis Pikaga vähemuses, valiti missiks üks teine tüdruk. Pikk andis talle siis omalt poolt lohutusauhinnaks viis tuhat rutsi.

Saime lõpuks Minskis plaanitud punase suitsu triki tehtud. Rahvas oli vaimustuses ja autol pärast veljed roosad. Pikk rattaid vahetamas.

Tõkiskingad

Nii, pidu läbi, kohe visatakse meid hotellist välja ja egas muud kui vutavuta kodu poole…

Ja seiklused jätkuvad. Tundub, et plokikaane tihend lendas. Hea, et ei jõudnud veel väga kaugele Irkutskist. Katsume kuhugi teenindusse saada, siis saab asja täpsemalt uurida.

Juba helistati ja teeninduse boss on meie poole teel. Õnneks on meil raha, leidsime hommikul autost punase karbi, kus oli veel viiskümmend tonni sees. Ju me siis jälle midagi võitsime, natuke arusaamtu oli see võistlus meie jaoks, aga papi vastu pole ka midagi 🙂

Auto on teeninduses, homme hommikul hakkavad vanad tegelema. Ütlesid, et ärge segage, võtavad kaaned maha ja lihvivad ära. Lubasid õhtuks valmis saada, eks saame näha…

Meie üürisime endale kesklinna ülivinge korteri, praegu joome õlut ja sööme oomulit. Elu on jälle lill?